Pühapäeva hommikul ütleme Chloéle a dieu ja kell kolm astume Janaga oma lennukitele. Ja Jordani (kes siiani kinnitab, et ta Vama Veches ei nutnud praegust aega aimates) lennukini jääb pärast meie õhkutõusmist aega veel 30 minutit. Ja siis ongi kõik. Vähemalt meie jaoks.

Eile käisime Bao soolaleivapeol. Tema lõpetab A.C.T.O.R.iga kuu aega plaanitust varem, aga jääb edasi Rumeeniasse. Nad kolisid just Andraga (tema kohalik tüdruksõber) kokku imeilusasse korterisse vaatega parlamendile ja septembri algusest on tal ka töö koolis olemas.

Michi läheb kuu aja pärast tagasi Austriasse, Mélanie ja Robert lähevad oktoobri alguses ja Félix oktoobri lõpus. Ja jäävadki ainult uued tegelased, kellega mina vist kunagi näost-näkku ei kohtu – on kümmekond inimest vähem, keda igatsema hakata.

Jah, oli probleeme organisatsiooniga, palju oli, aga vähemalt seltskond oli meil hea. Ja järgnevate aastate reisikalendrit plaanides ja rahakotile mõeldes tuleb küll mõtlikult neelatada, aga samas saab olema hea meel jälle teisi näha. Olgugi ükshaaval, aga seda enam saavad need lühikesed retked intensiivsed olema.

—
Kui koju jõuan, räägin pikemalt ja näitan pilte, kui kalliks keegi selle aja jooksul sai

Elasin läbi just õudse hetke, mis kestis kaua-kaua, ja selle kaua aja jooksul nägin aegluubis oma arvuti kukkumist laualt põrandale. Enam ei taha, ei-ei-ei ja veelkord ei! Järgmine kord, kui keegi uksekella annab ja arvutil juhe taga on, siis mina avama ei lähe. Liiga palju närvirakke võib see maksma minna… Õnneks on Chuckiga vähemalt pealtnäha kõik korras, nii et võib viimastest päevadest rääkima hakata.

Kõige suurem ja tabavam märksõna on tõenäoliselt “pakkimine”. Asjad lähevad kohvritesse ja siis tulevad sealt uuesti välja, et mingi teise valemi järgi kuhugi mahtuda või endale hoopis uus omanik leida. Jana sebis õnneks selleks pingeliseks ajaks kaalu, nii et mitmekordse asjade kokku- ja lahkuarvamise tulemusena on koos kaks kohvrit, mis kokku kaaluvad ei rohkem ega vähem kui täpselt 20 kilo.

Seljakott, mis käsipagasi alla läheb, on pakkimise alguses ja fotokakott tuleb sinna lisaks. Ja siis ongi kõik… Nojah, muidugi tuleb veel kuidagi üks lisapakk kodu poole teele saata, et raamatud ja muu majandus ka Eestis olemas oleks. Aega on selle kiire asjaga, tuleb majandustoetust oodata, et seda teha saaks… Võibolla saab siis mõned postkaardid ka teele saata, kui juba minek postkontorisse on. Lootus sureb viimasena, nagu öeldakse.

Närvid on kõigil meil natuke rohkem püsti kui tavaliselt. Tõenäoliselt on see lahkumiseelne stress. Maria tegi Aradis olles mulle juba ettepaneku, et enne minekut peaksime rämedalt tülli minema, et ta mind liialt igatsema ei hakkaks. Võibolla on kõigil meil alateadvuses selline väike arusaam. Igatahes inimesed ja olukorrad on viimastel päevadel rohkem irriteerivad kui muidu.

Näiteks, tavaliselt, kui ma meie toas või köögis näen asju hunnikutes laokil ja pesemata, aitab vaid korraks rahulikult hinge tõmmata ja siis vihje teha, et võiks korda luua. Või siis ise midagi ette võtta, nagu tavaliselt. Paar päeva tagasi hommikul võttis vastikustunne ühise söömaaja järgset kööki nähes aga silme eest peaaegu mustaks. Ja kari prussakaid, kes mõnuga ülevaltpoolt esimesele korrusele laiama tulevad ja keda köögis juba ohtralt jagub, aitavad sellele vastikustundele igati kaasa.

Ja kui vastus ettepanekule suurpuhastus ja tapatalgud ette võtta sisaldab õlakehitusi ja teateid, et jajaa, teeme, aga mitte täna ega homme ega ülehomme… Järgmine nädal on okei, aga me ei pea seda praegu tegema… No ajab kergelt vihale küll. Ei tohiks nii palju, aga mõneti on see tigedus siiski arusaadav.

Eks me kõik, kes lahkume, oleme natuke äärmuslikud oma tujudega. Ailie sulges ennast üheks päevaks oma tuppa ja vältis kõiki ja kõike või viskas tigedaid pilke. Jana tujud käivad nüüd nagu ameerika mäed. Jordan on eriti hajevil ja Chloé hoiab rohkem omaette. Ja ega mina kuidagi ei erine. Ja me kõik pakime ja pakime uuesti ja siis veelkord uuesti… Ja isegi need, kes siia jäävad, elavad isiklikus elus draamasid üle. Tunnete segapundar on igal pool, kuhu aga vaatad.

Tänane eksprompt-koosolek, kus saime organisatsiooni finantsjuhilt natuke kuulõpu-lisaraha, mis kõigil kohe võlgade katteks ära läheb, kujunes kohe algusest peale sõjatandriks. Stefanita teatas, et me vihkame teda, et meie lõpuraportid EL-i andmebaasi jaoks nii negatiivsed on ja ründas Janat väga tõsiselt, sest Eugenial oli temaga jälle probleem.

Aga nagu kõik lugejad mäletavad, on meie presidendi puhul tegu vaimuhaige labiilse muulaga, kes ise inimestega hakkama ei saa, nii on vaja alati Stefanita võitlema saata, kes ei pruugi asjast üldse informeeritud olla. Niisiis pidime algusest peale kuulma juttu, kuidas meie tema nädalavahetuse ja kõigi elud ära oleme suutnud rikkuda ja oma raportites asju kokku valetame. Oo kenadust. Ja iga kord, kui üritasime juttu meeldivamatele teemadele suunata, et lolli lahmimist vältida, ja see isegi õnnestus, suunas ta jutu ikka selle peale. Väsitab, oi, kuidas see väsitab…

Aga nädala aja pärast on minek. Ja pärast selliseid purskeid A.C.T.O.R.i poolt, mida me juba liiga palju näinud oleme, on tõesti hea tunne minna. Kahju on neist, kes siia jäävad ja kes meie lahkudes siia tulevad – nende puhul on meil väike lootus, et nende elud saavad siia jäävate vabatahtlike abil kergemad olema. Nemad saavad meilt vähemalt koolitusi ja nõu ja eelinfot, mida tööst oodata. Ja iga kord, kui keegi mult organisatsiooni kohta küsib, olen seni suutnud end vaos hoida ja üldinfot jaganud, inimeste iseloomust rääkimata. Sest ehk neil veab ja neid ei kohelda stereotüüpidena, keda orjana kasutada saab. ma tõesti loodan neile palju paremat…

Järgmine nädal on seega viimane. Ailie läheb teisipäeval ja siis meie ülejäänud astume oma lennukitele pühapäeval. Vahel tundub, et see on liiga kaugel. Nüüd on tõesti see aeg, kus on tunda, et aitab ka. On aeg asjad kokku pakkida ja tagasi minna ja oma eluga edasi minna. Kaua sa kannatad, on vaja normaalset tööd ka teha ja oma kaotatud oskused tagasi võita ja midagi muud peale kompromissioskuste arendada. Mis tuletab mulle meelde, et Youthpass on tarvis ära teha! Luban, et hakkan kohevarsti sellega pihta, ausõna.

—
Aga kui jamad välja jätta, siis see veedetud aeg Rumeenias ja inimesed, kellega koos elatud sai, jäävad hea sõnaga meelde küll. Ja me veel kohtume!

Natukene on sellel kõigel siiski seoseid augustikuu algusega. Pooled vabatahtlikud lähevad koju (mina, Jana ja Chloé õigeaegselt, Jordan ja Ailie kaks kuud plaanitust varem) ja uued tulevad peale. Ja kuna organisatsioon tahab meie korterid üles vuntsida, et järgmistele vabatahtlikele vähemalt alguses muljet avaldada, saadeti meid natukeseks ajaks niiöelda sundpuhkusele.

Pärast laupäevast tööpäeva (03.07) ajaloomuuseumis (jah, tüüpiline tunde veniv nädalavahetuse-workshop-performance varjuteatri-teemaga) saime natuke aega pakkida, et järgmisel hommikul kõigi nelja tuule poole ajama panna. Esimene peatuspaik – Musta mere rannik, Vama Veche!

Esimene juulikuine kohustusliku kirjutamise tähtpäev möödus minu jaoks seega internetikaugelt õndsalt mitu päeva rannas peesitades. See, et antud nädalavahetus kannab seni parima paaripäevase puhkuse tiitlit, on suures osas Michele süü, kes aprillikuus alanud sündmustejada natuke kiirendas ja viis selle sinna, kuhu see nagunii oleks ühel hetkel välja jõudnud. Aitäh talle selle eest

Järgneva nädala teisipäeval tuli alanud õnnele aga vahepeatus teha, sest olin koos teiste vabatahtlikega oma viimase raha eest lunastanud bussipileti ei kuhugi mujale kui Istanbuli. Jah, sõitsime läbi Bulgaaria (mismõttes on seal üks linn paksult lossiteemalisi veeparke täis?) Türki. Sealsed taksojuhid on lollid nagu saapad ja ahned nagu… Nagu ei-tea-mis.

Linna peaväljaku ja peatänava vahelist tänavat ei tohiks ju ometi raske leida olla, aga, noh… Ju siis oli ikka vaja iga saja meetri tagant auto kinni pidada ja kuue teise taksojuhiga pikalt arutada, kus see küll olla võiks. Ja hind oli nagunii röövimine, selles ei suuda meid keegi ümber veenda. Hiljem tahtsid nad raha juurdegi küsida, kuna teekond nii kaua aega võttis, aga no tõesti… See lisaraha jäi neil saamata.

Istanbul on muidu kena linn. Mošeed on kaunid ja turud kirjud. Aga türgi mehed on üldjuhul sead (sügavad vabandused kõikide ausate loomade ees) ja türgi hamaam ajab mind siiamaani hämmeldusse. Pidavat midagi vanni ja sauna vahepealset olema, aga suur leige marmorpõrandaga ruum, mille seintes oli paar veekraani jooksma jäetud, ei jätnud suurt muljet.

Ja seda traditsiooni on nad vaaraode aegadest üleval hoidnud ja kiidavad taevani! Ma natuke kardan türklaste elu pärast, kes kunagi Eesti sauna oma nina pistavad, see ei lõppe neile hästi, kui nad oma hamaami kuumaks nimetavad. Uudistasime seal Jana ja Ailiega natuke ringi ja lebasime nõutult marmorkõrgendikul, kuni liiga igav hakkas ja ennast veega üle kallasime, et oleks seal midagigi tehtud. Vähemalt… Arhitektuur oli huvitav.

Vaatasime linnas muidu ka ringi (enam kui 600 aastat vana hamaam oli meie enda hosteli alumisel korrusel) ja kuna Jordanil oli Istanbulis paar kohalikku sõpra, näitasid need meile paremaid nippe ja kohti, mida külastada. Kena-kena, aga katarsist seal ei saanud. Teine blogikirjutamiskuupäev möödus Jana ja Ailiega bussis Istanbulist tagasi Bukaresti poole loksudes.

Constantas hommikust esimest rongi oodates selgus, et lisaks hiigelsuurtele prussakatele on sealses rongijaamas ka vaimselt alaarenenud turvatöötajad. Vähemalt üks neist oma sõpradega ajas meil närvi tõsiselt mustaks.

No tõesti, kui inimene, kelle töö peaks olema jaamahoones korra hoidmine ja inimestele turvatunde andmine, hakkab joodikutest sõprade õhutusel kolme noort naisterahvast ahistama ja solvama, on midagi kellegi peas väga valesti. Õnneks oli tema ülemusel rohkem kui üks ajurakk ja pärast tunniajast jauramist ja meiepoolset idioodi siunamist neljas keeles saime rahus rongi peale mindud ja koju sõidetud.

Aga ega ma Bukaresti pikemaks ajaks ei jäänud, ütlesin programmijuhile, et võtan nädala vabaks (mul on siiani ka sundpuhkust arvestades vabu päevi võtta) ja sõitsime järgmisel hommikul Mariiaga koos Aradisse. Sel korral võtsin arvuti ilusasti kaasa, et tööd teha ja muid kohustusi täita, aga loomulikult oli kusagil mingi kala, millest ma siiani aru ei saa ja Michele juures internet minu arvutis ei töötanud.

Niisiis jäi vahele veel üks blogipäev. Aga see-eest nägin rohkem Aradit kui lihavõttenädalal, kui Félixi ja Mélanie’ga sealkandis olime ja 25 km kaugusel Paulisis ööbisime. Ja linn on ilus, kuigi vaikne. Ja sealsed vabatahtlikud on korteritega hea portsu otsa sattunud. Nägin ühele varemnähtud korterile lisaks ära veel kolm ruumikat pesa. Kiidan heaks. Kuigi, jah, Millenniumi organisatsioon on täielik ebaõnnestumine ega suuda neile midagi teha anda, millest on kahju.

Aga edasi aru andes tuleb jätkata, et eelmisel nädalal lisaks Aradile saime oma nähtud linnade nimekirjas linnukese teha ka Timisoara nime ette. Olime seal küll ainult paar tundi, aga mulje jättis see hea. Kenad majad, head kunstigaleriid, ilusad välikohvikud ja väga äge vana laohoone, mille seinad graffiteid täis. Seksikas. Pilte neist ja eelnevatest seiklustest saab Fotkist näha, kui ma need korralikult ära mudin ja üles saan.

Nagu vist ka pilte eelmise nädala laupäevast, mille veetsime ajaloomuuseumis Aici-Acolo töötuba tehes, mida A.C.T.O.R. üritas vist iga hinna eest saboteerida. Ajas ikka imestama küll, miks nad töötavat süsteemi lõhuvad ilma meiega enne läbi rääkimata ja miks nad meie nina all lastele valeinfot jagavad ja meid sellega segadusse ajavad. Aga ju see on “Rumeenia viis”, nagu me oleme harjunud kuulma.

Pärast seda sõitsime igatahes tüdrukutega mere äärde, kust me nüüd eile õhtul koju jõudsime. Autodega vedas nii sinna minnes kui ka tagasi tulles väga hästi ja ilma suhtes ei saa ka kurta. Bukarestis oli meie äraolekul suur torm ja muidu on pealinn riigi kõige kuumem koht nagunii. Alles eelmisel reedel näitas meie metroojaama termomeeter +45 kraadi. Oojaa, me tundsime sel hetkel merest väga puudust…

Aga nüüd – tagasi tööle! Itaallased on tagasi kodumaal, nii et miski ei saa segada Youthpassi kirjutamist (kokkuvõtva raporti organisatsiooni kohta tegin juba ilusasti ära, nüüd on jäänud veel mentoriga selle väikesen asja läbi rääkimine), ajalehe kokkupanekut (rumeeniakeelne tõlge on lõpuks ometi enam-vähem valmis!) ja keskustes ja haiglates töötamist.

—
Aga sääsed söövad meid kõigest hoolimata igal pool…

Ehk siis lühiülevaade sellest, milline näeb minu ja Ailie (ja Doktori) silmade läbi välja Rumeenia põhjaosa. Selle möödunud nädala paistel võib küll südamerahuga öelda, et raisk, elu on seiklus!

Algne plaan: hääletada Bukarestist põhja poole ja ööbida kas Sibius (hostel) või Cluj-Napocas (vabatahtlike korter), liikuda edasi Baia Maresse (1-2 ööd hostelis või telgis) ja uurida Maramuresi puukirikuid ja lõbusat kalmistut, liikuda edasi Suceavasse (1-2 ööd hostelis) ja uurida kohalikke arheoloogilisi mälestisi ja Bukoviina kloostreid, liikuda edasi Iasi linna (1 öö hostelis või telgis), minna Bacau kaudu Brasovisse (1 öö hostelis) ja siis jõuda tagasi Bukaresti. Normaalne plaan. Aga asjad läksid tiba teisiti.

Tegelikkus? Telki, mida me truult mööda riiki kaasa vedasime, me kasutada ei saanudki. Või, noh… Me ei võtnud seda kunagi välja, aga ümbriskotti sai aeg-ajalt mugavalt mahutada croissante või õunu või muud säärast. Ja muidugi pani telgi mainimine ja näitamine teisi neil vihmastel päevadel meile piisavalt kaasa tundma ja erinevaid muid võimalusi pakkuma.

Reisil olime nädala, ehk seitse ööd ja natuke rohkem päevaaega. Esimese öö veetsime Clujis leedulanna ja prantslanna juures, kes seal vabatahtlikud on. Teisel ööl sattusime Baia Marest – mis osutus täiesti mõttetuks väikelinnaks – välja hääletama aga liiga hilja, mis lõppes sellega, et meie ponnistusi pealtnäinud bensujaama töötaja meid enda tiiva alla võttis.

Ümberkaudsed andsid tema kohta häid soovitusi, nii et otsustasime ta pakkumise vastu võtta. Päris rumeenlaste päris maakodu on nüüd nähtud. Ja päris kodutehtud marjaliköör ka ära proovitud. Täiesti juhuslikult asub Aureli maja Rumeenia kõrgeimast puukirikust vaid 200 meetri kaugusel. Ilma selle juhuseta poleks me kunagi sinna sattunud ega tema poja saatel järgmisel hommikul kahe küla kirikuid ja loodust uudistamas käia saanud.

Ehk siis puukirikud nägime ära ja samuti ka lõbusa kalmistu maailmakuulsate maalitud puunikerdiste-ristidega. Väike, aga armas ja kui keelest paremini aru saaks, oleks seal folkloori hulganisti koguda saanud. Aga otsustasime siiski edasi Suceava poole liikuda.

Kui meid enda autole võtnud Johan kuulis, et kui me odavat hostelit teel sinna ei leia, tahame vihmas telkida, teatas ta, et nii ei saa. Tuli välja, et tüüp omab täpselt maantee kõrval kolmetärni-hotelli ja kuna me oleme vaesed ja toredad vabatahtlikud, saame tutvuse poolest ühte tuba täiesti tasuta kasutada. Kui järgmine hommik vaid nii rõske poleks olnud, oleksime ka tuuri kohaliku kose juurde saanud, aga meie jaoks oli see siiski liiga külm jalutuskäik, sest ees oli veel pikk tee.

Vihma tõttu jäi ära plaan teel Suceavasse mõnda kuulsat kloostrit külastada, sattusime ennast hoopis liinibussile hääletama ja sõitsime otse Suceavasse. Kui me varemalt Internetist leidud Dom Polski hosteli üles leidsime, ei uskunud me tükk aega, et tegu ikka otsitud kohaga on. Suure maja välisilme ja terve esimene korrus ütlevad sulle näkku, et tegu on kultuurimaja või teatriga. Teise korruse koridor näeb välja nagu linnavalitsus ja kolmas korrus oma tubadega nagu neljatärnihotell.

Aga 40 leid öö eest on sellise koha eest väga vähe küsitud, nii et veetsime seal mõnusad ja mugavad kaks ööd. Tegime poolte kuulsate kloostrite tiiru, käisime ära Ukraina piiri ääres ja nägime oma laiekraantelekast Inglismaa ilusat võitu Alžeeria üle. Ja nii inimesed kui ka köök ja kõik muu oli lihtsalt väga hea. Natuke ajas segadusse, et esimene keel, millega su poole Rumeenias pöördutakse oli selles majas poola keel, aga sai põhiasjad meelde tuletatud ja täiesti kenasti sellega toime tuldud.

Kuna vihma muudkui kallas ja kallas ja televiisori ilmateated üha tumedamates värvides tulevikku näitasid (ümberkaudsetele piirkondadele anti kollaseid ja oranže ohukoode ja Iasist, kuhu plaanisime minna, näideti uputuse-kaadreid), siis otsustasime oma marsruuti muuta. Milleks meile Iasi, kui Brasov kutsub palju häälekamalt ja palju-palju ilusama ilmaga!

Kuigi me Andreilt ja Georginalt vastust ei kuulnud, otsustasime ikkagi jäärapäiselt vihmas Brasovisse hääletada. Ja vastu kõigi autojuhtide pessimismi jõudsime sinna kaks tundi varem, kui kõige helgemad prognoosid ette nägid. Backyard hostel on ikka veel suletud, nii et kasutasime ära Mélanie kogemusi ja hankisime endale koha kohaliku hotelli odavas tiivas.

Uni oli hea ja järgmisel hommikul enne kodulinna lahkumist käisime Musta kiriku tiiru ära. Oli huvitav ja väga hea vaheldus kõigile kirjudele ortodoksi kirikutele, mida Rumeenias näinud oleme. Protestandid ikka teavad, kuidas olla mõjuvad ilma suure kulla ja karrata. Mulle meeldis selle interjöör isiklikult kõige paremini. Ometi sai vaevata aru, kes ja miks täpselt piltidel on ja millest jutt käib.

—
Ja nüüd on hea tagasi pealinnas olla ja kuna meil on itaallased külas, nende serenaade ja toitu nautida.

Nojah, tegelikult me nii kaugele asjadega ei lähe, aga ega ka Buzz Lightyear pärast selle hüüdmist lõpmatuseni läinud. Täna alustame Ailie’ga oma nädalapikkust reisikest Rumeenia põhjaossa. 100% kindlad, kuhu me satume, me ei ole, aga plaan on kuidagi karuselt paigas.

Pildid peaksid tulema head ja emotsioonid samuti. Maramures, Bukoviina ja Moldova (Rumeenia kirdeosa, mitte naaberriik) ootavad avastamist. Ei tea, kas viie päeva pärast kontakti saab võtta ega ka seda, kas me kolmapäeva õhtul Inglismaa matši näeme (või teisipäeval Prantsusmaa oma), aga lootma ju peab.

Väljasõit on poole tunni pärast, nii et pole aega pikalt lobiseda. “Doctor Who” järgmist osa tuleb mul nädal otsa oodata, nii et reis tuleb minu sõltuvustaset sellest sarjast arvestades üsna vaevaline. Ehk on aega vähemalt kiirelt enne minekut viimast korda end korralikult puhtaks pesta

—
Siit me tuleme!