Elasin läbi just õudse hetke, mis kestis kaua-kaua, ja selle kaua aja jooksul nägin aegluubis oma arvuti kukkumist laualt põrandale. Enam ei taha, ei-ei-ei ja veelkord ei! Järgmine kord, kui keegi uksekella annab ja arvutil juhe taga on, siis mina avama ei lähe. Liiga palju närvirakke võib see maksma minna… Õnneks on Chuckiga vähemalt pealtnäha kõik korras, nii et võib viimastest päevadest rääkima hakata.
Kõige suurem ja tabavam märksõna on tõenäoliselt “pakkimine”. Asjad lähevad kohvritesse ja siis tulevad sealt uuesti välja, et mingi teise valemi järgi kuhugi mahtuda või endale hoopis uus omanik leida. Jana sebis õnneks selleks pingeliseks ajaks kaalu, nii et mitmekordse asjade kokku- ja lahkuarvamise tulemusena on koos kaks kohvrit, mis kokku kaaluvad ei rohkem ega vähem kui täpselt 20 kilo.
Seljakott, mis käsipagasi alla läheb, on pakkimise alguses ja fotokakott tuleb sinna lisaks. Ja siis ongi kõik… Nojah, muidugi tuleb veel kuidagi üks lisapakk kodu poole teele saata, et raamatud ja muu majandus ka Eestis olemas oleks. Aega on selle kiire asjaga, tuleb majandustoetust oodata, et seda teha saaks… Võibolla saab siis mõned postkaardid ka teele saata, kui juba minek postkontorisse on. Lootus sureb viimasena, nagu öeldakse.
Närvid on kõigil meil natuke rohkem püsti kui tavaliselt. Tõenäoliselt on see lahkumiseelne stress. Maria tegi Aradis olles mulle juba ettepaneku, et enne minekut peaksime rämedalt tülli minema, et ta mind liialt igatsema ei hakkaks. Võibolla on kõigil meil alateadvuses selline väike arusaam. Igatahes inimesed ja olukorrad on viimastel päevadel rohkem irriteerivad kui muidu.
Näiteks, tavaliselt, kui ma meie toas või köögis näen asju hunnikutes laokil ja pesemata, aitab vaid korraks rahulikult hinge tõmmata ja siis vihje teha, et võiks korda luua. Või siis ise midagi ette võtta, nagu tavaliselt. Paar päeva tagasi hommikul võttis vastikustunne ühise söömaaja järgset kööki nähes aga silme eest peaaegu mustaks. Ja kari prussakaid, kes mõnuga ülevaltpoolt esimesele korrusele laiama tulevad ja keda köögis juba ohtralt jagub, aitavad sellele vastikustundele igati kaasa.
Ja kui vastus ettepanekule suurpuhastus ja tapatalgud ette võtta sisaldab õlakehitusi ja teateid, et jajaa, teeme, aga mitte täna ega homme ega ülehomme… Järgmine nädal on okei, aga me ei pea seda praegu tegema… No ajab kergelt vihale küll. Ei tohiks nii palju, aga mõneti on see tigedus siiski arusaadav.
Eks me kõik, kes lahkume, oleme natuke äärmuslikud oma tujudega. Ailie sulges ennast üheks päevaks oma tuppa ja vältis kõiki ja kõike või viskas tigedaid pilke. Jana tujud käivad nüüd nagu ameerika mäed. Jordan on eriti hajevil ja Chloé hoiab rohkem omaette. Ja ega mina kuidagi ei erine. Ja me kõik pakime ja pakime uuesti ja siis veelkord uuesti… Ja isegi need, kes siia jäävad, elavad isiklikus elus draamasid üle. Tunnete segapundar on igal pool, kuhu aga vaatad.
Tänane eksprompt-koosolek, kus saime organisatsiooni finantsjuhilt natuke kuulõpu-lisaraha, mis kõigil kohe võlgade katteks ära läheb, kujunes kohe algusest peale sõjatandriks. Stefanita teatas, et me vihkame teda, et meie lõpuraportid EL-i andmebaasi jaoks nii negatiivsed on ja ründas Janat väga tõsiselt, sest Eugenial oli temaga jälle probleem.
Aga nagu kõik lugejad mäletavad, on meie presidendi puhul tegu vaimuhaige labiilse muulaga, kes ise inimestega hakkama ei saa, nii on vaja alati Stefanita võitlema saata, kes ei pruugi asjast üldse informeeritud olla. Niisiis pidime algusest peale kuulma juttu, kuidas meie tema nädalavahetuse ja kõigi elud ära oleme suutnud rikkuda ja oma raportites asju kokku valetame. Oo kenadust. Ja iga kord, kui üritasime juttu meeldivamatele teemadele suunata, et lolli lahmimist vältida, ja see isegi õnnestus, suunas ta jutu ikka selle peale. Väsitab, oi, kuidas see väsitab…
Aga nädala aja pärast on minek. Ja pärast selliseid purskeid A.C.T.O.R.i poolt, mida me juba liiga palju näinud oleme, on tõesti hea tunne minna. Kahju on neist, kes siia jäävad ja kes meie lahkudes siia tulevad – nende puhul on meil väike lootus, et nende elud saavad siia jäävate vabatahtlike abil kergemad olema. Nemad saavad meilt vähemalt koolitusi ja nõu ja eelinfot, mida tööst oodata. Ja iga kord, kui keegi mult organisatsiooni kohta küsib, olen seni suutnud end vaos hoida ja üldinfot jaganud, inimeste iseloomust rääkimata. Sest ehk neil veab ja neid ei kohelda stereotüüpidena, keda orjana kasutada saab. ma tõesti loodan neile palju paremat…
Järgmine nädal on seega viimane. Ailie läheb teisipäeval ja siis meie ülejäänud astume oma lennukitele pühapäeval. Vahel tundub, et see on liiga kaugel. Nüüd on tõesti see aeg, kus on tunda, et aitab ka. On aeg asjad kokku pakkida ja tagasi minna ja oma eluga edasi minna. Kaua sa kannatad, on vaja normaalset tööd ka teha ja oma kaotatud oskused tagasi võita ja midagi muud peale kompromissioskuste arendada. Mis tuletab mulle meelde, et Youthpass on tarvis ära teha! Luban, et hakkan kohevarsti sellega pihta, ausõna.
—
Aga kui jamad välja jätta, siis see veedetud aeg Rumeenias ja inimesed, kellega koos elatud sai, jäävad hea sõnaga meelde küll. Ja me veel kohtume!
