…tundub, et viimased plaanipärased kirjutamised on ära jäänud, kuna kohutavalt palju tegemist on Eestisse tagasipöördumiseks enda vormi viimisega. Nii tundub peeglisse vaadates ja enesehinnangu tõusu tajudes. Nahk on pruun, silmad säravad ja karv läigib, pole midagi kurta! Aga tõele au andes on mittekirjutamise põhjused veidi teistsugused.
Natukene on sellel kõigel siiski seoseid augustikuu algusega. Pooled vabatahtlikud lähevad koju (mina, Jana ja Chloé õigeaegselt, Jordan ja Ailie kaks kuud plaanitust varem) ja uued tulevad peale. Ja kuna organisatsioon tahab meie korterid üles vuntsida, et järgmistele vabatahtlikele vähemalt alguses muljet avaldada, saadeti meid natukeseks ajaks niiöelda sundpuhkusele.
Pärast laupäevast tööpäeva (03.07) ajaloomuuseumis (jah, tüüpiline tunde veniv nädalavahetuse-workshop-performance varjuteatri-teemaga) saime natuke aega pakkida, et järgmisel hommikul kõigi nelja tuule poole ajama panna. Esimene peatuspaik – Musta mere rannik, Vama Veche!
Esimene juulikuine kohustusliku kirjutamise tähtpäev möödus minu jaoks seega internetikaugelt õndsalt mitu päeva rannas peesitades. See, et antud nädalavahetus kannab seni parima paaripäevase puhkuse tiitlit, on suures osas Michele süü, kes aprillikuus alanud sündmustejada natuke kiirendas ja viis selle sinna, kuhu see nagunii oleks ühel hetkel välja jõudnud. Aitäh talle selle eest 
Järgneva nädala teisipäeval tuli alanud õnnele aga vahepeatus teha, sest olin koos teiste vabatahtlikega oma viimase raha eest lunastanud bussipileti ei kuhugi mujale kui Istanbuli. Jah, sõitsime läbi Bulgaaria (mismõttes on seal üks linn paksult lossiteemalisi veeparke täis?) Türki. Sealsed taksojuhid on lollid nagu saapad ja ahned nagu… Nagu ei-tea-mis.
Linna peaväljaku ja peatänava vahelist tänavat ei tohiks ju ometi raske leida olla, aga, noh… Ju siis oli ikka vaja iga saja meetri tagant auto kinni pidada ja kuue teise taksojuhiga pikalt arutada, kus see küll olla võiks. Ja hind oli nagunii röövimine, selles ei suuda meid keegi ümber veenda. Hiljem tahtsid nad raha juurdegi küsida, kuna teekond nii kaua aega võttis, aga no tõesti… See lisaraha jäi neil saamata.
Istanbul on muidu kena linn. Mošeed on kaunid ja turud kirjud. Aga türgi mehed on üldjuhul sead (sügavad vabandused kõikide ausate loomade ees) ja türgi hamaam ajab mind siiamaani hämmeldusse. Pidavat midagi vanni ja sauna vahepealset olema, aga suur leige marmorpõrandaga ruum, mille seintes oli paar veekraani jooksma jäetud, ei jätnud suurt muljet.
Ja seda traditsiooni on nad vaaraode aegadest üleval hoidnud ja kiidavad taevani! Ma natuke kardan türklaste elu pärast, kes kunagi Eesti sauna oma nina pistavad, see ei lõppe neile hästi, kui nad oma hamaami kuumaks nimetavad. Uudistasime seal Jana ja Ailiega natuke ringi ja lebasime nõutult marmorkõrgendikul, kuni liiga igav hakkas ja ennast veega üle kallasime, et oleks seal midagigi tehtud. Vähemalt… Arhitektuur oli huvitav.
Vaatasime linnas muidu ka ringi (enam kui 600 aastat vana hamaam oli meie enda hosteli alumisel korrusel) ja kuna Jordanil oli Istanbulis paar kohalikku sõpra, näitasid need meile paremaid nippe ja kohti, mida külastada. Kena-kena, aga katarsist seal ei saanud. Teine blogikirjutamiskuupäev möödus Jana ja Ailiega bussis Istanbulist tagasi Bukaresti poole loksudes.
Constantas hommikust esimest rongi oodates selgus, et lisaks hiigelsuurtele prussakatele on sealses rongijaamas ka vaimselt alaarenenud turvatöötajad. Vähemalt üks neist oma sõpradega ajas meil närvi tõsiselt mustaks.
No tõesti, kui inimene, kelle töö peaks olema jaamahoones korra hoidmine ja inimestele turvatunde andmine, hakkab joodikutest sõprade õhutusel kolme noort naisterahvast ahistama ja solvama, on midagi kellegi peas väga valesti. Õnneks oli tema ülemusel rohkem kui üks ajurakk ja pärast tunniajast jauramist ja meiepoolset idioodi siunamist neljas keeles saime rahus rongi peale mindud ja koju sõidetud.
Aga ega ma Bukaresti pikemaks ajaks ei jäänud, ütlesin programmijuhile, et võtan nädala vabaks (mul on siiani ka sundpuhkust arvestades vabu päevi võtta) ja sõitsime järgmisel hommikul Mariiaga koos Aradisse. Sel korral võtsin arvuti ilusasti kaasa, et tööd teha ja muid kohustusi täita, aga loomulikult oli kusagil mingi kala, millest ma siiani aru ei saa ja Michele juures internet minu arvutis ei töötanud.
Niisiis jäi vahele veel üks blogipäev. Aga see-eest nägin rohkem Aradit kui lihavõttenädalal, kui Félixi ja Mélanie’ga sealkandis olime ja 25 km kaugusel Paulisis ööbisime. Ja linn on ilus, kuigi vaikne. Ja sealsed vabatahtlikud on korteritega hea portsu otsa sattunud. Nägin ühele varemnähtud korterile lisaks ära veel kolm ruumikat pesa. Kiidan heaks. Kuigi, jah, Millenniumi organisatsioon on täielik ebaõnnestumine ega suuda neile midagi teha anda, millest on kahju.
Aga edasi aru andes tuleb jätkata, et eelmisel nädalal lisaks Aradile saime oma nähtud linnade nimekirjas linnukese teha ka Timisoara nime ette. Olime seal küll ainult paar tundi, aga mulje jättis see hea. Kenad majad, head kunstigaleriid, ilusad välikohvikud ja väga äge vana laohoone, mille seinad graffiteid täis. Seksikas. Pilte neist ja eelnevatest seiklustest saab Fotkist näha, kui ma need korralikult ära mudin ja üles saan.
Nagu vist ka pilte eelmise nädala laupäevast, mille veetsime ajaloomuuseumis Aici-Acolo töötuba tehes, mida A.C.T.O.R. üritas vist iga hinna eest saboteerida. Ajas ikka imestama küll, miks nad töötavat süsteemi lõhuvad ilma meiega enne läbi rääkimata ja miks nad meie nina all lastele valeinfot jagavad ja meid sellega segadusse ajavad. Aga ju see on “Rumeenia viis”, nagu me oleme harjunud kuulma.
Pärast seda sõitsime igatahes tüdrukutega mere äärde, kust me nüüd eile õhtul koju jõudsime. Autodega vedas nii sinna minnes kui ka tagasi tulles väga hästi ja ilma suhtes ei saa ka kurta. Bukarestis oli meie äraolekul suur torm ja muidu on pealinn riigi kõige kuumem koht nagunii. Alles eelmisel reedel näitas meie metroojaama termomeeter +45 kraadi. Oojaa, me tundsime sel hetkel merest väga puudust…
Aga nüüd – tagasi tööle! Itaallased on tagasi kodumaal, nii et miski ei saa segada Youthpassi kirjutamist (kokkuvõtva raporti organisatsiooni kohta tegin juba ilusasti ära, nüüd on jäänud veel mentoriga selle väikesen asja läbi rääkimine), ajalehe kokkupanekut (rumeeniakeelne tõlge on lõpuks ometi enam-vähem valmis!) ja keskustes ja haiglates töötamist.
—
Aga sääsed söövad meid kõigest hoolimata igal pool…
