Ehk siis lühiülevaade sellest, milline näeb minu ja Ailie (ja Doktori) silmade läbi välja Rumeenia põhjaosa. Selle möödunud nädala paistel võib küll südamerahuga öelda, et raisk, elu on seiklus!
Algne plaan: hääletada Bukarestist põhja poole ja ööbida kas Sibius (hostel) või Cluj-Napocas (vabatahtlike korter), liikuda edasi Baia Maresse (1-2 ööd hostelis või telgis) ja uurida Maramuresi puukirikuid ja lõbusat kalmistut, liikuda edasi Suceavasse (1-2 ööd hostelis) ja uurida kohalikke arheoloogilisi mälestisi ja Bukoviina kloostreid, liikuda edasi Iasi linna (1 öö hostelis või telgis), minna Bacau kaudu Brasovisse (1 öö hostelis) ja siis jõuda tagasi Bukaresti. Normaalne plaan. Aga asjad läksid tiba teisiti.
Tegelikkus? Telki, mida me truult mööda riiki kaasa vedasime, me kasutada ei saanudki. Või, noh… Me ei võtnud seda kunagi välja, aga ümbriskotti sai aeg-ajalt mugavalt mahutada croissante või õunu või muud säärast. Ja muidugi pani telgi mainimine ja näitamine teisi neil vihmastel päevadel meile piisavalt kaasa tundma ja erinevaid muid võimalusi pakkuma.
Reisil olime nädala, ehk seitse ööd ja natuke rohkem päevaaega. Esimese öö veetsime Clujis leedulanna ja prantslanna juures, kes seal vabatahtlikud on. Teisel ööl sattusime Baia Marest – mis osutus täiesti mõttetuks väikelinnaks – välja hääletama aga liiga hilja, mis lõppes sellega, et meie ponnistusi pealtnäinud bensujaama töötaja meid enda tiiva alla võttis.
Ümberkaudsed andsid tema kohta häid soovitusi, nii et otsustasime ta pakkumise vastu võtta. Päris rumeenlaste päris maakodu on nüüd nähtud. Ja päris kodutehtud marjaliköör ka ära proovitud. Täiesti juhuslikult asub Aureli maja Rumeenia kõrgeimast puukirikust vaid 200 meetri kaugusel. Ilma selle juhuseta poleks me kunagi sinna sattunud ega tema poja saatel järgmisel hommikul kahe küla kirikuid ja loodust uudistamas käia saanud.
Ehk siis puukirikud nägime ära ja samuti ka lõbusa kalmistu maailmakuulsate maalitud puunikerdiste-ristidega. Väike, aga armas ja kui keelest paremini aru saaks, oleks seal folkloori hulganisti koguda saanud. Aga otsustasime siiski edasi Suceava poole liikuda.
Kui meid enda autole võtnud Johan kuulis, et kui me odavat hostelit teel sinna ei leia, tahame vihmas telkida, teatas ta, et nii ei saa. Tuli välja, et tüüp omab täpselt maantee kõrval kolmetärni-hotelli ja kuna me oleme vaesed ja toredad vabatahtlikud, saame tutvuse poolest ühte tuba täiesti tasuta kasutada. Kui järgmine hommik vaid nii rõske poleks olnud, oleksime ka tuuri kohaliku kose juurde saanud, aga meie jaoks oli see siiski liiga külm jalutuskäik, sest ees oli veel pikk tee.
Vihma tõttu jäi ära plaan teel Suceavasse mõnda kuulsat kloostrit külastada, sattusime ennast hoopis liinibussile hääletama ja sõitsime otse Suceavasse. Kui me varemalt Internetist leidud Dom Polski hosteli üles leidsime, ei uskunud me tükk aega, et tegu ikka otsitud kohaga on. Suure maja välisilme ja terve esimene korrus ütlevad sulle näkku, et tegu on kultuurimaja või teatriga. Teise korruse koridor näeb välja nagu linnavalitsus ja kolmas korrus oma tubadega nagu neljatärnihotell.
Aga 40 leid öö eest on sellise koha eest väga vähe küsitud, nii et veetsime seal mõnusad ja mugavad kaks ööd. Tegime poolte kuulsate kloostrite tiiru, käisime ära Ukraina piiri ääres ja nägime oma laiekraantelekast Inglismaa ilusat võitu Alžeeria üle. Ja nii inimesed kui ka köök ja kõik muu oli lihtsalt väga hea. Natuke ajas segadusse, et esimene keel, millega su poole Rumeenias pöördutakse oli selles majas poola keel, aga sai põhiasjad meelde tuletatud ja täiesti kenasti sellega toime tuldud.
Kuna vihma muudkui kallas ja kallas ja televiisori ilmateated üha tumedamates värvides tulevikku näitasid (ümberkaudsetele piirkondadele anti kollaseid ja oranže ohukoode ja Iasist, kuhu plaanisime minna, näideti uputuse-kaadreid), siis otsustasime oma marsruuti muuta. Milleks meile Iasi, kui Brasov kutsub palju häälekamalt ja palju-palju ilusama ilmaga!
Kuigi me Andreilt ja Georginalt vastust ei kuulnud, otsustasime ikkagi jäärapäiselt vihmas Brasovisse hääletada. Ja vastu kõigi autojuhtide pessimismi jõudsime sinna kaks tundi varem, kui kõige helgemad prognoosid ette nägid. Backyard hostel on ikka veel suletud, nii et kasutasime ära Mélanie kogemusi ja hankisime endale koha kohaliku hotelli odavas tiivas.
Uni oli hea ja järgmisel hommikul enne kodulinna lahkumist käisime Musta kiriku tiiru ära. Oli huvitav ja väga hea vaheldus kõigile kirjudele ortodoksi kirikutele, mida Rumeenias näinud oleme. Protestandid ikka teavad, kuidas olla mõjuvad ilma suure kulla ja karrata. Mulle meeldis selle interjöör isiklikult kõige paremini. Ometi sai vaevata aru, kes ja miks täpselt piltidel on ja millest jutt käib.
—
Ja nüüd on hea tagasi pealinnas olla ja kuna meil on itaallased külas, nende serenaade ja toitu nautida.
Oi, kui põnev seiklus!