Hampelmann

Unetunnid on muutunud sama hüplikuks kui need Eestis olid. Ma ei ole isegi kindel, kas sellel on väga vahet, kas magada saab kolm või kümme tundi. Või ülepäeva või mitu jutti. Tunne on ikka samasugune. Kergelt väsinud, aga siiski valmis tööd tegema. Ehk siis… Midagi ei ole väga muutunud. Välja arvatud see, et põhisuhtluskeeleks on inglise, mitte eesti keel. Samas… Ega see nii väga uus teema ka ei ole…

Järgmine nädal saab olema üsna kiire. Viimane nädal teatris proove teha, esimesed korrad seda päris-kostüümidega (mis keerab kogu senise kontseptsiooni nagunii peapeale) ja saatemuusikaga teha. Pluss olen teel tagasi lasteaedadesse. Tuleb uued tunniplaanid teha ja kontseptsiooni muuta. Nii et… Tööd jätkub enam kui küll ja unetunnid jäävadki hüplikuks. Ma usun. Nojah, mis seal siis ikka.

—
Hop-hopp!

Duubel x

Väike on olla. Sest mis kasu sellest on, kui nn “stuudiotöös” oled hea ja keskendud nagu noor jumal, kui sa ei suuda ennast laval sundida tegema täpselt seda, mida lavastaja tahab. Kuni mulle ei öelda, et nüüd on lava ja publik jne, on kõik korras. Aga sellest hetkest edasi on blokk. Jah, ma võin anda sügavust ja draamat ja laulda nagu vaja, aga muud piuksu minust kätte ei saa. Ja just seda on vaja.

Kurat, selline tunne, nagu mul oleks tõsine puue. Lavapuue või… Ma ei tea, kuidas seda nimetada või mida peale hakata. Võibolla olen ma liiga analüütilise mõtlemisega? Ma saan aru, kuidas asjad peavad välja nägema või millised kostma, aga ma lihtsalt ei suuda endast seda anda. Ja seepärast tahakski pead vastu seina taguda ja teha seda, mida vaja, aga… Huvitav, keda ma oma kapsli eest tänama peaks?

—
Ei saa eitada, kes olen. Ja nii on. Kui palju ma seda ka ei vihkaks.

Kassid ära, hiirtel…

Nädal ilma Barbu perekonnata… Oh seda õndsust küll! Pole mõttetuid “probleeme” ja naerunäoga vassimist. Saab rahulikult oma tööd teha ja pingeid maandada. Esimest korda kogu selle aja jooksul siin Bukarestis on… Mõnus olla. Tõsiselt mõnus. Tšill pühapäev, oma aja ise määramine peaaegu tervel eelneval nädalal. Elu tundub isegi kummaliselt… Hea.

Ja tegelikult ütlus “kassid ära, hiirtel pidu” ei ole selles mõttes tõsi, et me sel nädalal ülekäte oleks läinud. Külalisi ega meeletuid korteriläbusid ei olnud. Nii palju, kui mina tean, keegi ennast mäluauku ka ei joonud ega linna peal midagi piinlikku ei teinud. Lihtsalt hea ja lahe oli olla.

Eile oli näiteks tüüpilise laupäevase pingetemaandamise asemel lihtsalt väga tšill õhtu. Käisime tüdrukute korteris Austria õhtul, pärast seda sõitsime linna iiri pubisse jalgpalli vaatama (Prantsusmaa – Iirimaa 1:0), siis Art Fusioni tüdrukute juurde ja meie Janaga tulime pärast seda lihtsalt koju. Teised jäid veel linna, kes läks Controli, kes jäi tüdrukute juurde, kes läks oma uue silmarõõmuga mujale peole.

Igatahes kokkuvõttes väga mõnus nädal. Ei ole midagi, et ei saa noori omapäi jätta. Saab küll, me käisime isegi vabatahtlikult B.O.C.-is ja seal oli üllatavalt mõnus. Jäin isegi kauemaks sinna, lõpetasime Stefani ja Mariaga mu origamitüdruku ära ja tegime isegi väikese photoshooti temaga. Bine.

Ahjaa, ja ma suutsin lõpuks oma postkaardid Mariale postipanekuks edastada – te lihtsalt ei kujuta ette, kui raske on siin linnas postkaarte ja postkaste leida… Ja ta ütles mulle, et järgmine kord peaksin postkaardid ümbrikusse panema, sest siinne postiteenistus armastab postkaarte ja vahel… Ei jõua need kohale. Seega, järgnevatel nädalatel esitan vast teist mõnedele küsimusi kaartide kohta, mida te ei pruugi kunagi saada. Aga, noh, see siin on siiski Rumeenia

—
Ja tegelikult on hetkel tsipake tühi tunne, sest kõiki vajalikke inimesi pole praegu linnas…

Eks ta ole

Meie internetist vist probleemsemat ei ole. Täna otsustas ta vahepeal, kui meie Mélaniega teatris proovis olime, osaliselt v2lja kolida. Ehk meie moraaliviirusest puretud koridoriarvuti, mis lahkelt (nojah, lahkus on suhteline mõiste tema puhul) teistele raalidele internetti jagab, läks täiesti altruistiks kätte ära ja jättis ennast ilma.

Ma olen kõik juhtmed mitu korda üle kontrollinud ja seaded topelt sama palju. Ja no ei leia, mis tal viga on. Tõbras! Ei mingit facebooki enam. Ei mingit normaalselaadset ühendust meeboga enam. Mul on ainult mu 15-minutilised netihetked mu oma läpakaga, mis on ühe jalaga hauas. Mul on uut sõpra vaja! Mul on selle jaoks mingitki raha vaja!

Aga. Kuna ma ostsin nüüd oma poololematute säästude eest lennupiletid jõuluks koju ja tagasi, siis olen ma üsna miinustes kirikurott. Niisiis: jõulukampaania “Merilyn pühadeks koju” kannab alapealkirja “Aita tal vaesekesel hakkama saada”.

Kõik, kes on mulle plaaninud teha mingitki kinki jõuludeks või sünnipäevaks järgmisel aastal võivad asised mõtted maha kanda ja mulle hoopis ükskõik, kui suure/väikese rahasüsti teha. Et mul oleks võimalik soetada järelmaksuga arvuti (Karl tegeleb selle otsimisega, olgu ta tuhandest tänatud) oma lõputöö ja raamatu kirjutamiseks. Ja et ma saaksin kevadel veel korra kodumaalt läbi põigata ja lõpueksami teha ja ülikooli ära lõpetada…

Swedbank ja 221028472020 on koordinaadid ja märgusõnaks näiteks “aita hädalist” või midagi vaimukat. Mina olen hetkel liiga väsinud ja pissed, et huumorit teha. Iga päev linna sõita ja emotsionaalselt kurnavaid teatriproove teha ei ole naljaasi, kui see just su igapäevane leib ei ole. Ega ta tegelikult ka siis naljaasi pole (kui sa just komöödiateatris leiba ei teeni)…

—
*ohates vasakule ära*

Lust ja lillepidu

T2na saime ennast teatris sisse seada ja oma esinemispaigaga tuttavaks teha. Mis oli v2ga hea. Tegime natuke stuudiot88d ja hakkasime lavalist liikumist seadma. V6ib ennast t2itsa kiita, kuigi ega ma nagunii suurt midagi tegema ei pea. Lihtsalt v2ga m6juv v2lja n2gema ja terve etenduse aja laval olles oma aegruumis liikuma. Aga teistega on v6rdluses isegi v2ga tugevalt tunda, kes teatriga on varem kokku puutunud.

Meil Jordaniga on tugev fookus, teised m2ngivad ja lollitavad ysna l6dvalt p2ris palju. Aga kyll see muutub, t2na oli alles esimene proov. Ja ega meist keegi nagunii professionaal ole. Me teeme lihtsalt… Teatrit. Ja Lennart, kui sul on endiselt plaan mind lavale panna ja hakkad nyyd n2puga n2itama, et n2e-n2e, saab ju kyll, siis mine p6rgu Ma vaatan veel seda asja.

Ah, ja kui keegi tahab minuga oma teatristuudio kogemusi jagada ja harjutusi soovitada, siis ma olen sygavalt avatud. Lubasin Baod sellega aidata, aga ma ei taha oma trumpe enne oma projekti algust ka v2lja k2ia. Kurat, kop-kop harjutust nad v2lja ei jaga ja lollitavad liiga palju. Samas pole me Bao ja Jordaniga seda veel teinud… Vaatab, t2na ei olnud see hea. Aga ootan siis igatahes soovitusi!

—
Ja kui kellelgi on demokraatiast probleemkogemus, siis v6ib sellest ka kirjutada, meil on foorumteatris seda vaja…

Kurat ja põrgu

No on tahtmine seda öelda, kui oled eelmisel päeval kirjutanud pika posti ja siis seda tulutult korduvalt üles laadinud ja siis jookseb nett kokku ja järgmisel päeval ei ole sellest kõiges isegi drafti alles ja ainus, mida sa mäletad, on viimane lõik.

Niisiis… KURAT JA PÕRGU!

Vähemalt sain täna eilsed Bleachi update’id üle vaadatud, nii et manga ja animega olen joonel. Vähemalt ükski asi, mis töötab. Mingilgi määral, ma mõtlen. Sest tõele aule andes ei tööta meie internetis miski normaalsele lähedaseltki.

Uudiseid? Ikka.

Rumeenias on sel nädalal põhiteema kurikuulus mutantgripp. Inimesed kannavad maske nii metroos ja linnatänavatel kui ka igal pool mujal. Muidugi mitte kõik, aga siiski. Kolm haiglat, kus me peaksime lapsi külastama, on karantiinis ja osa lasteaedu ja koole samuti. Mäsu läheb ainult hullemaks, sest naaberriigid on totaalselt paanikas ja rumeenlastel on komme kõiki paanikaid endale üle võtta. Palju õnne meile, välismaalastele.

Projektid hakkavad vaikselt sujuma. Teatriprojektid, kui täpsem olla. Eile saime Jordani omast parema pildi ja täna saime seetarvis ka suurema osa materjale, millega töötama hakata. Bao projekti nukud on peaaegu valmis, kostüümid on veel küpsemas. Felix alustab enda projektiga homme hommikul B.O.C.-is ja minu oma peaks jaanuaris käima minema.

Ma ei tea muidugi 100%, kas noored rumeenlased viimase lõpptulemusest väga vaimustunud oleks, aga plaan on igatahes meie grupi jaoks minu arvates väga kasulik. Põhimõtteliselt stuudiotöö, mida meil VÄGA vaja on. Ja vähemalt tulemust oleks mul endal ka huvitav jälgida. Väike vaheldus kogu sellele nukujamale, mis meil siin käimas on. Sellest on vaikselt juba kõrini – eriti kui bossid eeldavad, et me oleme profid ja seda õppinud – kuigi me tegelikult ei ole. Kumbagi.

Eestist on huvitav uudiseid saada. Isegi, kui neid tilgub harva. Kui kellelgi on kohalikku klatši, kes kellega seekord käib ja mis muidu ilmas toimub, siis ma olen infole avatud. Meiliaadressid ja kommentaarium ootavad avasüli igasuguseid kodumaiseid asju. Ja pakkidega võib musta leiba ja erinevaid muidu Eesti asju ka saatma hakata. Käib bossi käest läbi, aga loodetavasti ta sisse ei vaata, kui minu nimi ka suurelt peal on.

—
Varsti ma avan oma jõulukampaania ka. Detailid tulekul!

Johhaidii

Pärast eelmise nädala fiaskot on elu kuidagi rööpasse läinud. Tiimitunnetusest on ka bossid aru saanud, nii et asjad hakkavad sujuma. Mul on oma mõlemad tunnid kolm korda läbi tehtud, nii et tean, mida edaspidi muuta ja mida tegema peaks, nii et tulevik ei tundugi väga tume. Ja lisaks sellele on ju meil oma teatriprojektid.

Nendest rääkides, Bao oma sujub praegu kõige paremini. Kuninga ja kuninganna nukud on peaaegu valmis, nii et varsti saavad Felix ja Mélanie kodus harjutama hakata. Jordan on oma printsikostüümi esimesed proovid ära teinud ja ma olen meie varjukoletiste prototüübid peaaegu selgeks mõelnud. Jumal teab ainult, kuidas kostüümitüdrukud minu tegelase riietamisega hakkama saavad… Ja ma ei tea, kaua ma ennast kiruma pean, et lubasin rahvusvahelisel festivalil teist peategelast mängida…

Jordani jõulutükk tahab veel küpseda. Me oleme igasuguseid ideid kogunud ja videoid vaadanud. Kuigi Jordan on ise praegu haige, käisime tal täna külas ja vaatasime Monty Pythoni sketše. Felix ei ole Monty Pythonist kuulnudki. Me jõllitasime talle tükk aega lollide nägudega otsa, et mismõttes – see on ju klassika! Aga nüüd peavad poisid teda siis harima hakkama ja õigesse usku pöörama…

Ja nüüd on meil ka kolmas projekt küpsemas. Täitsa minu tibu. Eugenia ja Stefanita tõmbasid mõlemad mu teistest kõrvale ja rääkisid augu pähe. Ja kuigi ma kauplesin algusajaks välja järgmise aasta alguse (sel aastal on meil poiste kahe asjaga liigagi palju tegemist), sain samal õhtul masterplaani kirja. Aju lihtsalt hakkas töötama ja ma avastasin, et tean väga täpselt, mida ma teha tahan. Go, figure…

Sel nädalal tulevad meile sõbrad Aradist külla. Pean Mélaniega läbi rääkima, äkki saame Felixi ja Annika enda katuse alla võtta. Kuna meil on kahe viimase tulijaga palju segadust (türklanna, kes sõnagi inglise keelt ei oska, ei saanud ikkagi viisat ja ei tule ja ukrainlanna kohta ka midagi kindlat veel kuulda ei ole), siis vähemalt detsembri alguseni on meil mõlemal oma toa luksus olemas ja kahe peale kaks vaba voodit ka veel olemas. Bine!

—
Ja Aradis on kaks eestlast vabatahtlikuks! Ma ei olegi üksi!

Kuidas meil siin läheb?

[20:13] Merilyn |Bucuresti: Tigetigetigetige
[20:13] Virge: miks ?
[20:13] Merilyn |Bucuresti: Kurat, nendega ei saa üldse suhelda ju
[20:13] Merilyn |Bucuresti: Bossid

[20:15] Merilyn |Bucuresti: S. (mees, kes tegeleb meie projektirahadega, organisatsiooni presidendi abikaasa) pidi tulema kell seitse koos majaomanikuga, kes tahtis meie korterit näha
[20:15] Merilyn |Bucuresti: S. tuli pool tundi varem ja keeras Mélanie närvid krussi
[20:16] Virge: kuidas?

[20:16] Merilyn |Bucuresti: Kuna Coloring Kids’ Life projektiga on jamasid (eile näiteks olime omapäi koolis, inglise keelt räägib seal umbes kaks õpetajat, kumbagi polnud ja õpsid läksid üldse klassist ära, nii et olime oma umbkeelsuses umbkeelsete lastega omapäi)
[20:17] Merilyn |Bucuresti: Chloé, kes koos Mélaniega Prantsusmaad peab tutvustama, rääkis enne E-ga (president), et võiks kokku saada ja rääkida

[20:17] Merilyn |Bucuresti: S. tuli siia ja oli väga eelarvamustega “Nii, teil on probleem, jah?”
[20:18] Merilyn |Bucuresti: Pool tundi oli lihtsalt laksimist, kus Mélanie üritas seletada, et võiks lihtsalt kokku saada kõigiga ja rääkida projektist, kuidas asju paremini teha ja et oleks rohkem suhtlemist ja rääkimist, et kõik teaksid, kuidas õpetajatega suhelda või mis õigused või kohustused meil on või üldse niisama

[20:19] Merilyn |Bucuresti: S. tõmbus kohe kaitseasendisse, et ahah, süüdistate meid, teil on probleemid, meie oleme pahad, tahate pooleli jätta, jah
[20:19] Merilyn |Bucuresti: Ja siis vingus, et meie ei kuula üldse tema poolt ära
[20:20] Merilyn |Bucuresti: Me lihtsalt küsisime, kas oleks võimalik kõigiga kokku saada ja lihtsalt arutada asju
[20:20] Virge: imetore projekt (:

[20:20] Merilyn |Bucuresti: S. jahus kogu aeg, et me peame raporti kirjutama, kui on probleem, et siis nad saavad kuu lõpus minna direktori juurde ja näidata paberi peal, et mis mured on
[20:21] Merilyn |Bucuresti: Kui mina majaomanikule ust läksin lahti tegema, siis ta ütles Mélaniele, et kui ei meeldi, mine ära koju
[20:21] Virge: appi
[20:21] Virge: haige mees
[20:21] Merilyn |Bucuresti: Minu kuuldes ta oli viisakas

[20:22] Merilyn |Bucuresti: Pärast jäi veel 45 minutiks ja jauras tükk aega
[20:22] Merilyn |Bucuresti: A la, et ahah, meile ei meeldi tema vaatepunkt (tehke raport ja siis vaatame) ja temale ei meeldi meie vaatepunkt (teeks koosoleku)
[20:23] Merilyn |Bucuresti: Ja siis süüdistas, et Mélanie ei kuula üldse teda ja on agressiivne
[20:23] Virge: gaaaaad

[20:23] Merilyn |Bucuresti: Kõhõmm
[20:23] Merilyn |Bucuresti: Me kirjutame NAGUNII raporti
[20:23] Merilyn |Bucuresti: Pärast IGA JUMALA tundi
[20:23] Merilyn |Bucuresti: Nende pool ei taha üldse rääkida ega midagi teha
[20:24] Virge: siis ongi. rahad taga ja tehke ise mis tahate
[20:24] Virge: meie osa on tehtud

[20:24] Merilyn |Bucuresti: “Aga kirjutage raport ja kui te enam seal koolis ei õpeta, siis me läheme direktori juurde ja räägime, mis probleemid olid”
[20:24] Merilyn |Bucuresti: Fakk, eneetustööst ei ole midagi kuulnud või?
[20:25] Merilyn |Bucuresti: Tagantjärgi on muidugi hea pead vangutada, et jaa, järgmine kord teame paremini
[20:26] Virge: kui järgmist korda tuleb eksole

[20:27] Merilyn |Bucuresti: Chloé ja Mélanie käisid täna näiteks lasteaias, nelja-aastastele pool tundi prantsuse mänge tegemas ja laulmas ja õpetaja vingus kogu aeg, et ei piisa, tehke rohkem, rääkige Walt Disneyst (sest Pariisis on Disneyland, fakt, et tüüp oli ameeriklane, väga ei loe) ja laulge mingi prantsuse keeles laulva naiska laule (kes laulab täiskasvanutele ja ei pruugi isegi prantslane olla)
[20:27] Virge: kas rumeenlased on idioodid?
[20:28] Virge: disney-st ??
[20:28] Virge: miks seda teha kui nad keelest aru ei saa ?!
[20:28] Virge: aaaagh

[20:28] Merilyn |Bucuresti: Ja meie Mélaniega oleme TEISES projektis, mille jaoks meil ei ole väga aega, sest me peame ka koolides käima
[20:29] Merilyn |Bucuresti: Fakk, ma pean 2. detsembril teist peategelast mängima ja me ei saa isegi normaalselt proovi teha
[20:29] Merilyn |Bucuresti: Sest kui me täna küsisime S.-lt, et kas me saaks homme hommikust saadik kontoris (kus on spets ruum meie projekti jaoks mõeldud) olla ja harjutusi teha, siis ta ütles, et ei saa

20:29] Virge: ja endiselt öeldakse et te peate jätkuvalt käima koolides?
[20:30] Merilyn |Bucuresti: Jaa, meie käime ka koolides ja lasteaedades ja haiglates. Nüüd lisandus keskkoolinoortele vabatahtliku töö tutvustamine ka. Mida meile öeldi, et üks kord igas keskkoolis  9. ja 10. klassidele. Koolist öeldi,et  lepingu järgi  on meil mitu korda seal käia
[20:30] Virge: täiesti totter

—
Niimoodi lähebki. Hõissa!

Week two…

*kiristab hambaid* Ma üritan tagasi hoida peaaegu vastupandamatut soovi inglise keeles kirjutada, sest ma ei oska enam eesti keeles öelda, mida ma tunnen või mõtlen. “I feel off” või “I feel out of place” võtab selle, mis minus praegu toimub, palju paremini kokku kui “Ma tunnen ennast natuke paigast ära”. Aga ma saan väga hästi aru, et just see ongi põhjus, miks ma eesti keelt igal võimalusel, mis ma vähegi saan, kasutama peaks.

Miks teine nädal, kui ma olen Rumeenias olnud juba palju pikemat aega? Teine nädal selle pärast, et algas teise nädal haiglates käimisest. Ja teine kord Budimexis viis mu lõpuks just sellise meeleseisundini, nagu on. Natukene sassis ja “paigast ära”. Ma hakkasin just endale teadvustama, et ma isegi ei ürita nende nimesid teada saada. Miks ma ei taha seda teha – enda mentaalse tervise pärast.

Ja muidugi on just see hetk, kui väike kiilas vähihaige Rumeenia tüdruk, kellega ma viimased kümme minutit koos veetnud olen, otsustab mu jalgade külge klammerduda ja teatab, et ma meeldin talle ja et ta ei taha, et ma ära läheks. Ja loob sellega emotsionaalse sideme. Ja kingib mulle oma lemmikõhupalli. Selle kollase, kus naerunägu peal on, sest see on tema kõige tähtsam asi haiglas. All I could think of was “Fuck…”

—
Väike emotional breakdown ei ole hetkel üldse kohatu.

Rumeenia otsib superstaare

Eilne tööpäev oli üllatuslikult meeldiv. Olgu, ärgata oli erinevatel põhjustel natuke raske ja kui lõpuks umbes 45 minutit pärast kamba taaskohtumist õigest metrooväljapääsust linnapilti tagasi jõudsime ja Stefanit ootasime, olime üsna lömmis ja väsinud olemisega.

Aga stuudio oli äge. Käisime Universitatea Naţională de Artă Teatrală şi Cinematografică “I.L.Caragiale” helistuudios, otse teatriosakonna seina taga, kes olevat Stefani sõnul “vaenlased”, nagu ta kavalalt muigas. Mina judistasin lihtsalt selle peale õlgu ja piilusin kahtlustavalt ringi, ega nädalavahetusel ometi kedagi sealt ju majas pole. Näitlejaid ei või ju kunagi teada…

Chloé, Sarah, Michaela, Ailie ja mina käisime kordamööda mikrofoniruumis oma tekste sisse lugemas ja laule laulmas. Stefan istus samal ajal teistega klaasi taga, keeras nuppe ja oli muidu asjalik. Ja siinkohal oleks õige aeg tänada ka ülikooli wifi eest, sest lõpuks ometi andis see MiniMe’le võimaluse nautida normaalset ühendust (mistõttu õnnestus mul ka lõpuks ometi mitu albumitäit pilte üles laadida). Ailie sai minu laadimise ajal ka šoti laule otsida, mida hiljem teisel pool klaasi ette kanda. Halleluuja!

Kuna kodunett jamab, sai see tekst, mille ma hommikul kirjutasin, üles alles nüüd, õhtul, pealegi oli pool drafti kustunud, nii et mul ple õrna aimugi, kuidas see tekst edasi läks, sest külamuuseum ja Bukaresti vanalinn, kust just tagasi jõudsime, on oma muljetega hommikuse mõttelennu katkestanud. Rääkimata Christina ülimalt mittemotiveerivast telefonikõnest, mille tõttu mul ei olegi täna esimene päris vaba päev, vaid kohustus homseks oma esimene Eesti tund ette valmistada – ilma igasuguse eelkoolituseta. Aitäh!

—
Ailiet ma juba hoiatasin: I’ll turn into a deranged bitch soon enough, kui nii edasi läheb.